Kuidas oleks väikese mõtteharjutusega, küsin endalt ühel udusel novembripäeval. Teate ju küll, selline päev, kus nagu ei lähegi valgeks, hommikul ärkad, ja juba ongi hämar. Energia seisab, senised plaanid tunduvad mõttetud või lausa tobedad, nagu oleks udu kõik perspektiivid hägustanud. Hing on tühi ja kõik paistab justkui… mõttetu. Pole suunda, pole visiooni. Pähe ilmuvad kahtlused, kas ma olen õigel teel või on see vaid miraaž, vana unistus või kuskilt korjatud võõrmõte, mis nagu puuk minuga kaasas käib?
Mõtlen, mis oleks, kui ma heidan endalt ära kõik kujutlused endast, kogu teadmise sellest, milline inimene ma arvan, et ma olen või ei ole, kõik, mida ma tahan või usun, et tahan. Viskan peast senise elu saavutused ja ebaõnnestumised, teadmised sellist, et miski tegevus kukub mul paremini välja ja siis mingi teine, see ei õnnestu kohe üldse. No näiteks laulmine või kätekõverdused.
No nii, pea tühjeneski, unustatud on ka eesmärgid ja plaanid. Nüüd peaks välja ilmuma mu tõeline mina, kuskilt sügavusest võiks paista hele või olgu siis kasvõi tume kiir, midagigi, millega on kaasas mõte, käivitav energia! Kuhu kisub mu süda, mida igatseb hing? Kas ilmuvad mingid seninägematud teadmised ja tunnetused, kuskilt alateadvuse süvakihtidest, need, mida on siiani varjutanud mu igapäevaelu või vanad, paakunud mõttemsutrid? Vaikus. Olen jälle mulle nii tuttavas vahemaailmas, kus ei olegi midagi, lihtsalt tühjus. See on ilmselt ihaldatud meditatiivne seisund, mille saavutamiseks makstakse jubedamaid summasid. Aga hetkel kahjuks täiesti kasutu.
Otsustan, et lähen jalutan. Jalutades toimub automaatne selginemine, peale mida tavaliselt saabub teadmine. Seega, kõnnin. Ootan. Pea on tühi. Loen samme. Teen meditatiivset hingamist neli sisse – kuus välja – seitse hingepidamine. Mida mu hing tahab? Ja siis, täiesti ootamatult näen oma vaimusilmas ennast rannas, päikese käes pikutamas. Kas ma näen ennast ujumas, mina, veesõber, loogiline vist? Ei. Lihtsalt leban, nagu kaldaleuhutud delfiin (ei, ma keeldun vaalavõrdlusest, olukord ei ole veel sealmaal). Küsin mõttes, et kui kaua. Et kui ma olen seal ikka päris pikalt lebanud, kas siis olen täis uut energiat ja ideid. Milliseid? Aga ei midagi. Näen ennast lihtsalt pikutamas. Päikese käes. Kuskil, kus on päike. Terve igaviku.
Esimene järelmõte
Tõepoolest imelik, et üritasin ühel udusel päeval oma elu mõtet leida või miskit. Minust palju targemad inimesed ei ole seda leidnud ja elavad ka rõõmsalt edasi, kui nad just surnud pole. Olgem ausad, olin veidi pettunud, et kas lihtsalt päikese käes lebamine ongi kõik, ei mingeid visioone, maailma parandamist, vaimset arengut?
Loodan siiski, et igavik rannal, päikese soojuses, on pigem sümboolne ja kirjeldab õnnetu, lõputust sügisest vaevatud inimhinge igatsust soojuse ja valguse järgi…
Teine järelmõte
Mõtteharjutus ei olnudki nii mõttetu, taipasin, et on siiski miski, mis mind käivitab. Nimelt oli mul koju jõudes vastupandamatu vajadus see veider ja natuke naljakaski lugu üles kirjutada.