Täna, 30.jaanuaril, on armastatud A.H. Tammsaare sünnipäev! Mina peaks ju seda teadma, sest esiteks, elasin pool elu A.H. Tammsaare teel, teiseks, suurest igavusest lugesin Tammsaaret juba kolmandas-neljandas klassis. Kõik muud raamatud vanaema riiulist olid selleks ajaks juba läbi loetud. „Tõde ja õigus“ jättis mulle kustumatu jälje, raamat tundus mulle selles vanuses sünge ja kohutavalt igav, õnnetute vanade eestlaste elu aga üks igavene kurbus ja viletsus.
Niisiis mängisime eile õhtul kolme küsimuse mängu ja küsimus mulle oli, et miks ma kirjutan? Ilma hetkegi mõtlemata vastasin: põgenemiseks, valust ja siis kui lugu tuleb. Ja unenäod, need tuleb ju ka kõik kirja panna!
Valu
Kirjutamine võib saada tõuke kas hingevalust või füüsilisest valust. Näiteks „Britaga juhtub“ kirjutasin ma siis, kui olin valusa põlve tõttu 7 nädalat toas ja hüppasin ühel jalal diivanilt wc-sse ja tagasi. Peale õudset koroonatalve oli väljas kevad (see oli 2021.aasta maikuu). Ja siis – põlvehäda. See on muidugi omaette lugu. Ja kuidagi sattus nii õnnetult, et esimene arst pani esmase vaatluse põhjal diagnoosi, mis tegelikult ei olnud õige. Nagu doktor ise hiljem mainis, kui nägi mind mitu nädalat hiljem ikka ühel jalal hüppamas, et ega tema ei ole jumal. Kaotasin igasuguse lootuse meditsiinisüsteemist abi saada, aga ehk aitaski mind miski kõrgem jõud või meeleheide või visadus, mine sa tea, sest lõpuks ikkagi leidus see teine arst. Räägi sõpradega, kurda veidi, soovitan teilegi. Sest võimalused ja informatsioon tulevad läbi inimeste.
Igatahes viisid sündmused mind tookord tõelise masenduseni, mõtlesin, et kui nii jääbki, siis kuidas ma koduses vangistuses elama hakkan? Kas ma üldse sellises olekus elada tahan või mis on sellise elu kvaliteet? Ja kuidas üldsegi elavad kõik need inimesed, kellel on mingi liikumisega seotud takistus ja maailmast lahutab neid trepp, olgu see siis kasvõi kolm astet aga ikkagi ületamatu. Mõtlesin ja mõtlen endiselt suure kaastundega kortermajades elavatele inimestele, kes ei pääse mitte kunagi välja!
Niisiis, otsiva hingena juurdlesin tookord, et no mis see küll oleks, mida ma saan oma olukorras teha. Ja siis see tuligi: kirjutada! Kirjutada oma lastelastele üks lugu. Mälestuseks vanaemast. Võibolla oleks see lugu natuke nagu minust? Niisiis, üks tilluke lugu. Proovikas. Et kas suudan panna kokku väikese, alguse ja lõpuga loo. Ja selgus, et kirjutada on mõnus! Muhelesin omaette ja unustasin täielikult oma maised vaevad. Järgmisel hommikul juba ootasin, et arvuti taha istuda! Lood muudkui ilmusid ja said kirja, jalg paranes, sündmused arenesid, lühikestest jutukestest sai päris paks raamat. Aga eks erinevat valu on olnud nii varem kui ka hiljem. Küllap tuleb veelgi. Vaevalt ta maapealt kunagi ära kaob, külastab oma õnnetuid ohvreid ilma ette teatamata. Ja siis on jällegi võimalus põgeneda kirjutamise sisse.
Põgenemine ehk teisisõnu igavus
Tunnetusliku igavuse osas võidavad pikad, korporatiivsed koosolekud, kus piinatud, laiaksistutud tagumikuga töötajatele mämmitakse ette juba sada korda räägitud juttu, rääkijal, ise aina kõrgema klassi ülemus, peas nägu, nagu teeks suure teene vaestele lollidele töötajatele. Aga sellistel koosolekutel kahjuks ei saa kirjutada, isegi mõelda mitte, sest pead tegema asjaliku näo, tool piinab tagumikku ja peast kaovad kõik mõtted, välja arvatud üks – millal see vaev lõppeb?
Aga ei, ma ei mõtle korporatiivset igavust, ikka seda tavalist, kui on sügis ja talv ja kevad ja teed on läbimatud ja õue mängima ei saa. Intriige ja draamat ei ole, uudistes on ikka sama soust ja hing ihkab vaheldust. Tahaks seiklust ja fantaasiat, aga Netflix on läbi vaadatud, raamatuid ei jaksa ka kogu aeg lugeda ja mittesportliku inimesena ei tõmba mind mäesuusatamise või allveeujumise poole. Ja õhtud on nii pikad! Siis saabki kirjutada, minna loo sisse, tutvuda uute tegelastega, näha enda ees sündmuseid arenemas, saab istuda arvuti taga, endal süda põnevusest kloppimas, et mis nüüd edasi saama hakkab, selles uues seikluses!
Lugu
Eelnevalt mainitud stiimulite tõttu või siis vahel ka nagu välk selgest taevast, ilmub lugu, see hakkab peas arenema juhuslikust naljast, sõnakõlksust või imelikust olukorrast, kuhu olen sattunud (seda viimast juhtub palju). Silme ette tekib filmike, tekst hakkab peas ennast ise veeretama, haarab mind kaasa, kisub välja reaalsusest, pakub põnevust ja rõõmu. Ei lase enne lahti, kui on kirjas. Ja neid lugusid on aastatega kogunenud kõvasti. Lihtsalt enda jaoks. Kirjutada on mõnus.
Igatahes, head eesti kirjanduse päeva!