Täna on emakeelepäev. Palju õnne meile, et saame rääkida, lugeda ja kirjutada oma emakeeles! Ja eestikeelset kirjandust meil on, igale maitsele… või kas ikka on?
Loen iga kuu läbi päris mitmed raamatud, suurem on aga nende hulk, mis pooleli jäävad ja paraku kipuvad need viimased just eesti autorite lood olema. Sest ei suuda. Hiljemalt kolmanda peatüki alguses olen ma närbunud ja maadligi pressitud, nagu me kõik siin oleme, sellel õnnetul, sopasel, sõdadest ja vaimuväiksusest piinatud maal. Jälle häda ja viletsuselood, koos mineviku raskete aegade kirjelduste ja olmevaevadega…
Juba olen saanud selgeks, et nii mõnedki auhinnatud novellid ja romaanid kipuvad olema sünged, tumedust õhkavad kirjatükid, mis justkui omalaadse teraapiana autorit on aidanud, mulle, lugejale, aga sellesama õõva kraevahele tinistavad. Jagatud mure on kaks muret.
Mitte, et selliseid raamatuid ei peaks olema, vastupidi, hea on vahel lugeda, et ka kellelgi teisel on raske. Aga sellesse kohta ei pea kinni jääma ja ainult seda hunti ei peaks toitma, maailmas on ju nii palju muud, meie kohalik emotsioonikaalukauss on niigi ühelepoole viltu.
Kuigi, ei saa välistada, et kirjutan ka mina kunagi midagi sünget, sest jah, see on ka minul eestlasena veres… ja seda enam, seda enam me peame võitlema vastu sellele õõvale ja ängile ja tõusma natuke kõrgemale igapäevaelu vaevadest!
Ja ma küsin hoopis: kus on meie fantaasialood, kus on põnevad krimkad, ulme ja pöörased armulood? Kus on huumor, mida loed ja naerad veel teisel päevalgi, meeletud seiklused, fantastilised elukad, ebamaisus, muinasjutud, haldjad, koletised ja unenäod?
Kui täiskasvanud vahest isegi vajavad seda tüüpilist eesti lugu, lohutuseks või midagi, siis lapsed on uued, nad on teistsugused ja veel rikkumata, lisaks kasvanud rõõmsa multikamaailmaga. Ja see on hea, sest kuskil peavad ju olema värvid ja rõõm, miks mitte näiteks lapsepõlves?
Ja siis küsitakse, miks lapsed loevad vähe? Sest igav on! Nagu ütles Saku raamatukogu armas raamatuhaldjas: lapsed tahavad põnevust!
Ja vastus ongi lihtne: kui üldse tahta, et lapsed loeksid, siis tuleks neile pakkuda kaasahaaravaid elamusi, mõtteid ja tundeid. Mitte olmet. Ja seda meie armsas eesti keeles. Ehk kasvavad siis peale uued põlvkonnad, kes ei ela ainult ängis ja vaevas
