Kui eriline paik on raamatupood! Olgu see siis Apollo või Rahva Raamat, mõni väiksem poeke või teise ringi raamatupood, mina haaran riiulilt järgmise köite, avan suvalisest kohast, loen, ahmin endasse. Ja seal see ongi, sõnum just mulle! Juhuslik lause on mõnikord kõik, mida vajan… Iga raamat sikutab mind oma maailma, seal on lood ja tegelased, seal on jutustaja, keda ma ei tunne või kes on juba ammu teises ilmas, kuid siiski, ta räägib minuga just praegu. Mõtlen, kas ta teadis? Kas kirjutaja teadis, et viie, kümne või saja aasta pärast avan just mina tema raamatu ja leian sealt oma vastuse, lohutuse, lahenduse, hingetoidu?
Ja see magus tunne, minna koju, värskeltostetud raamat kotis, panna tõmbama kann teega, haarata küpsisepakk ja… tõesti, näksimine ja lugemine käivad minu puhul tihti kokku. Aga mitte alati! Vahel on raamat nii põnev, et avastan kell 5 hommikul, et on hommik! Silmad krillis, varbad jahedad, küpsised söömata aga raamat läbi, hing on rahul ja saan ta ometi käest panna. Kindlasti on lugemine mingit sorti põgenemine ja minu puhul ka sõltuvus. Aga seejuures üks hea sõltuvus.
Nii mõneski Eesti raamatukauplustes on veel seda vanaaegset vaimset hõngu, muinasjutulisust, ning mis peamine, külluslikku valikut! Eriliselt äge on Tallinnas, Draamateatri vastas olev Rahva Raamatu pood, keldrikorrus on nagu Harry Potteri filmist. Ausalt öelda käisin seal poes päris mitmeid kordi, enne kui allapoole suunduva trepi avastasin. Olin lausa häiritud, et kuidas varem ei märganud! See on tõesti koht, kuhu lastega minna.
Pean tunnistama, et kui kunagi peaks olema vajalik leida varjend, siis just sinna ma poeksin, isegi wc on keldris olemas ja kui midagi näksida leiab, siis jah, miks mitte. Samas, peletagem minema kõikvõimalikud mõtted varjenditest ja põhjustest, miks peaks olema varjendis…
Meenub, kuidas külastasin Barnes & Noble raamatukauplust Washingtonis palju-palju aastaid tagasi. Mäletan end istumas riiulite vahel, pehmel punasel vaibal. Vahepeal nihutasin ennast edasi ja jäin tõesti kauaks, lausa tundideks. Lausa hirm hakkas, et kas nii pikalt ikka tohib, piilusin ringi, ehk aetakse ära, ilmub kuri tädike, kes ütleb, et osta raamat või lahku poest? Aga ei, raamatuhuviline sai poes olla nii kaua kui tahtis, teiste omasuguste keskel. Nii mõnegi kõhnema raamatu lugesin kohapeal läbi, teisest haarasin jupikesi siit ja sealt. Lõpuks, vastutahtmist, olin ikkagi sunnitud lahkuma, nälg ja janu, teretulemast! Maksin kassas, vedasin raske pambu oma elupaika ja oh, kuidas see kõik kohvrisse mahub? Mahtus. Mis kõige tähtsam – valisin alati häid raamatuid, sest oli aega nendega tutvuda. Siit tuleb ka minu palve raamatukauplustele: rohkem kohti istumiseks ja mõnusaid lugemispesasid, see tasub ära!
