Sügise alguses oli Helsingisse asja. Loomulikult külastasin raamatupoodi Akateeminen Kirjakauppa, lootes, et leian sealt Mika Waltari „Turms, surematu“. Waltari on üks mu lemmikuid ja Turmsi raamatut olen ammu endale koju soovinud. Kolasin terve poe läbi, aga mida pole, on Waltari raamatud. Milline pettumus!
Istusime siis kassade juures diivanile, jalad jube väsinud ja praamini on aega ka ja siis tõstan pilgu… mida värki! Ma olen Waltari raamatutest sõna otseses mõttes ümber piiratud! Kõik puha luksversioonid, avaldatud Sinuhe ilmumise kaheksakümnendaks aastapäevaks!
Ühtlasi meenus mulle mingi varasem mälestus, mälestus kauplusest, mis oli justkui samas kohas Esplanaadil aga nagu sisukam, suurem, kihilisem, sopilisem, keldrikorrusega? Pean tunnistama, et Akateeminen Kirjakauppa valik oli kuidagi nudi, ei mingeid nišikaid, kuidagi selline eurokoššer. Sünnis ja klanitud ja nii igav. Kas mul on võltsmälestused? Kas seal oli mingi teine pood? Millal see kõik juhtus või oli see uni? Kas ajan midagi segamini? Appi!
Istusin kaupluse diivanil ja alustasin lugemist. Oles mõnda aega lugenud, taipasin, et see ju soomekeelne! Ja mingil veidral moel loen seda täitsa ludinal. Kuigi saan soome keelt kuulates enamvähem kõigest aru ja räägin nii, et minustki saadakse aru, siis ilukirjanduslikke raamatuid pole soome keeles varem lugenud. Niisiis, ostsin ta ära! Lugesin paar järgnevat päeva mõnuga. Midagi tuli ette. Raamat ununes riiulile.
Täna öösel ärkasin kuskil poole nelja ajal tõelise õudusunenäo peale. Halb tunne püsis ka peale ärkamist. Silma jäi „Turms, surematu“ mu riiulil, võtsingi selle ette. Ja siin mu kaks taipamist.
Esiteks, lugemine on täiesti teraapiline, unustasin halva une ja süvenesin raamatusse, paha tunne läks ära. Nii et kui teil on paha uni või muidu vastik olla, lugege midagi!
Teiseks, soome keel ei edenenud täna öösel üldsegi nii hästi, kui eelmisel korral Soomes seda lugedes! Arvan, et põhjus on selles, et olles keeleruumis, kõnelejate keskel, keel haakub, on mõistetavam, tajutavam. Keelewifi töötab!
Mõnes riigis, mille keelt ma ei mõista, haarab mind vastupandamatu tung aru saada, millest nad räägivad. Tahan mõista sõnade ja keele dünaamikat ning selle maa inimeste olemust. Vaistlikult otsin sarnasusi mõne juba tuttava keelega ja üritan sellele oma peas ruumi teha.
Ja selle kogemuse valguses ei suuda ma taibata, kuidas on võimalik, et meil elavad idapoolt pärit kaasmaalased ei haaku meie keelega kohe üldse mitte? Ometigi elavad nad meiega samas kultuuriruumis, loevad poes toodete silte ja siin-seal on kuulda ju ka eesti keelt… Keeleväli peaks ju mõjuma?