Ma istun Vällamäe otsas, paku peal, ja püüan mingit selgust saada iseendast. Samal üritan leida rahu ja kohalikke energiaid tunnetada. Mets hämardub ja mul on natuke kõhe, ent samas ka turvaline tunne. Kas keegi on kohal, küsin mõttes. Äkitselt saabub tugev tuulehoog, mis keerutab minu pea kohal puudelatvades ja sosistab lehtedes. Hämmastusega vaatan seda siiani täiesti vaikse ilma tuuletantsu ja mõistan, et mulle vastati: jah.
Hetk hiljem ründab mind tõeline sääsearmee, vehin kätega ja olen nördinud, et minu hea olemine ära rikuti. Sääsed saabuvad hordidena ja kuidagi eriti agressiivselt piiravad mind. Miks sääsed mind praegu ründavad, nad sunnivad mind lahkuma, kuid ma ei taha. Mitte veel! Sest just on tekkimas side kohaga ja mine sa tea, mida huvitavat võib veel juhtuma hakata. Ehk ilmutab mulle end kohalik vaimuke?
Samal hetkel kuulen läheduses lärmamas ilmselt päris suurt meestekampa, häälte järgi umbes 6-8 inimest. Üritan aru saada, mis keeles räägitakse, kuid keel ei tundu tuttav ega ka mitte arusaadav. Hääled on justkui joobnud, agressiivsed, nad vaidlevad ja jauravad, kostab kolinat ja madinat. Tundub, et nad on väga lähedal, siinsamas põõsaste taga ja aina liginevad kuid kohale miskipärast ei jõua. Imestan, kuidas nad märkamatult-kuuldamatult mäe otsa ronisid? Lahkusin just natuke aega tagasi parklast ja seal ei olnud ei sõidukeid, ei hingelisi. Silme ette tuleb miskipärast pilt vanaaegsetest sõdalastest.
Tunnen äkitselt seletamatut hirmu, südame pekseldes kargan püsti, ma pean kohe lahkuma! Hakkan mööda mäekülge teises suunas laskuma ja häälte järgi otsustades peaks seltskond olema nüüd mäe otsas. Selja taha vaadates ei ole seal aga kedagi. Nüüd juba pooljoostes ja proovides mitte kukkuda ronin mäest alla ja tunnen, et pean jooksma elu eest. Mets on peaaegu täiesti pime, süda klopib ja tunnen, et nad on täpselt mu selja taga. Ootamatult hääled kaovad, mina jooksen edasi, mäest alla, jõuan parklasse, hüppan autosse ja tagasi vaatamata kihutan minema. Parklas ega mäe ümber ühtegi teist autot endiselt näha ei ole.
Hiljem, vaadates fotosid, mille tegin mäkke ronides ja kohal olles, avastan, et need on kummaliselt väreleva pildiga. Selliseid ei ole hiljem õnnestunud teha. Müstilisel kombel haihtuvad kaks ainukest selget fotot minu Google photos kataloogist… Kes seal mäe otsas olid? Mäevaimud, haldjad, inimesed teisest ajast või dimensioonist…
Igatahes tekitab see olukord siiani judinaid, kuigi juhtus minuga juba paar aastat tagasi, eelpool olnud teksti kirjutasin samal päeval enda jaoks üles. Mõtisklen, kas hakata üles kirjutama õudusjutte, mis on tõesti sündinud? Teha üks juberaamat, mida oleks õhtuti enne magamaminekut mõnus lugeda, vahtida voodi alla ja kuulata krabinaid…
